Eestis toimunud esimesest sulgpalli tiitlivõistlusest on kohe möödumas 12 aastat. Kui 2027. aasta jaanuaris ootab ees esimene täiskasvanute EM finaalturniir, siis 2014. aasta sügisel sai Eesti Sulgpalliliit käe valgeks võistkondliku EM kvalifikatsioonivõistlust korraldades.
See oli ühtlasi esimene aasta, kui EM võistkondadele toimus kahes osas ja finaalturniirile pääsevad kaheksa võistkonda selgusid paar kuud varem mängitud alagruppides. Korraldamisvõimalus avanes Eestile, kui meiega ühte alagruppi loositud esimese paigutusega Rootsi toona võistlust läbi viia ei soovinud. Toonane liidu president Karol Kovanen oli aga arvamusel, et selline sündmus on just see, mis Eesti sulgpalli meie spordimaastikul nähtavamaks teeks ja nii ütles Eesti korraldusvõimalusele “jah”. Ühtlasi oli toonase juhatuse nägemuseks, et võistlus võiks välja näha “nagu päris”. Nii hakkaski suve lõpus äsja töötajate arvu kahekordseks kasvatanud Sulgpalliliidu kontor, kus ühest töötajast sai tegevjuhi liitumisega kaks, võistlust korraldama.
Lasnamäel oli just valminud Tondiraba jäähall, mis kutsus ka teisi alasid enda katuse all sündmusi korraldama. Kuigi halli mahtuvast mitmetuhandelisest publikust keegi siiski reaalselt ei unistanud, siis esinduslik saal sai valitud ja eesmärgiks oli täita üks külg kaasaelajatega. Kuigi pilgeni täis tribüüni ei tulnud, tõdesid pärast paljud, et nii palju pealtvaatajaid pole tavaliselt sulgpallivõistlustel olnud. Esmakordselt oli võistlusel ka sissepääsuks pilet, hinnaga paar eurot. Nii nagu ikka nõuavad esimesed korrad harjumist ja paarilgi korral tuli vastata küsimusele, “see on ju sulgpallivõistlus, kuidas see saab piletiga olla”.
Et rohkem võistluse ümber põnevust luua oli president Karoli ideeks, et seal võiks olla võimalik võita auto. Nii seisiski Tondiraba hallis auto, mida oli võimalik igal võistlusõhtul paaril pealtvaatajal võita proovides servida sulgpallitorusse. Kellegi pall (õnneks) torusse ei maandunud. Ja ega ka Sulgpalliliidul tõtt-öelda plaani B juhuks, kui see juhtub, ei olnud.
Kuigi hall oli uus ja ilus, oldi maja haldamises alles oma rada otsimas ja nii tuligi võistlust kohapeal ettevalmistama saabudes, seista nii mõnegi üllatuse ees. Kus näiteks algselt kokkulepitud tervet põrandat katma pidanud puidust põranda asemel oli pandud ainult osa ja ka sellest kõik tükid päris hästi kokku ei sobinud. Õnneks plaanitud võistlusväljaku alune pind sattus olema siiski sile ja võistlejad said mängida soovitud tingimustes.
Eesti võttis kodus vastu Rootsi, Itaalia ja Luksemburgi koondised. Koondisse kuulusid toona maailma esisajas mänginud ja RIO olümpiale pürginud ning jõudnud Kati Tolmoff ja Raul Must. Nende kõrval rahvusvahelisel võistluskarussellil osalemise kogemustega Karoliina Hõim ja Laura Vana. Nagu kümme aastat hiljemgi olid juba siis koondise stabiilseteks tugisammasteks Kristjan Kaljurand ja Raul Käsner. Nende kõrval astusid publiku ette ka “noored” Kristin Kuuba, Helina Rüütel, Mihkel Laanes ja Heiko Zoober. Koondist juhendas toonane peatreener Heiki Sorge. Kvalifikatsiooiturniiriks tuli tema kõrvale väljaku äärde ka treener Mart Siliksaar, kes lausus, et tema peamine roll on “kõik mängijad ära innustada”.
Eesti toonaste vastaste rivist nimekaim oli kahtlemata rootslasest EM medalimees Henri Hurskainen, kes tänaseks on jõudnud praeguse sulgpalli tippriigi Prantsusmaa treenerite pingile. Peamiselt õrnemast soost vabatahtlike ja joonekohtunike seas tekitas rõõmsat elevust ka Itaalia esinumber Rosario Maddaloni.
Esimesed vastased, Luksemburgi ja Itaalia, alistas Eesti kindlalt. Luksemburgist olid üle 5-0. Väljakul käisid üksikmängudes Kati Tolmoff ja Raul Must. Paarismängudes Kristjan Kaljurand ja Raul Käsner ning naispaaris Kati Tolmoff koos Karoliina Hõimuga. Segapaarismängus tulid väljakule 17-aastased ja toona juba Eesti meistriteks kroonitud Mihkel Laanes ja Kristin Kuuba. Sama koosseis mängis päev hiljem ka Itaalia vastu. Ka Itaalia suudeti alistada kindlalt andes ära vaid üks punkt meeste paarismängus. Sealjuures tekkis suurim kahin tribüünil naiste paarismängus, kus esimese geimi keskpaigast jälgis publik pingsalt, kas Kati Tolmoffil ja Karoliina Hõimul õnnestub geim võita nulliga. Õnnestus.
Nii oli Eesti oma esimesel kodusel tiitlivõistlusel jõudnud finaalturniirile pääsust ühe võidu kaugusele. Viimasel võistluspäeval, pühapäeva õhtul, mindi vastamisi favoriit Rootsiga, kes oli samuti eelmistel päevadel puhta töö teinud. Ka Rootsi vastu pani Eesti välja juba eelmistel päevadel läbi proovitud koosseisu. Esimesed kohtumised tõid võidurõõmu Eestile, kui Kati Tolmoff võitis kolmes geimis Ellinor Widhi. Ilusa kingi tegi endale samal päeval sünnipäeva tähistanud Raul Must, kes alistas paar aastat varem EM-l hõbeda võitnud Henri Hurskaineni 16-21, 21-7, 21-19. Rootslased aga pead norgu ei lasknud ja teadsid, et nende trump on paarismängud. Kolm paarismängu kuulusidki kõik Rootsile, kes kindlustas endale koha paar kuud hiljem Belgias toimunud finaalturnirile.
Eesti oli aga saanud EM-l kõrge 9. koha ja näidanud, et lootust on. Nii läksid mõnedki viimasel päeval EM-lt koju arutades, et ei tea, kuidas oleks läinud, kui paarismängus oleks pandud välja “noored paarismängu spetsialistid” Kuuba ja Rüütel. Kuuba ja Rüüteli võidetud Eesti esimese tiitlivõistluste medalini oli jäänud viis kuud. Eestit EM finaalturniirile viiva kvalfikatsiooniturniiri võiduni oli jäänud üksteist aastat ja üks kuu. Eestis toimuva esimese EM finaalturniirini oli jäänud kaksteist aastat ja kaks kuud.
Mida toob 2027. aasta EM finaalturniir Tallinnas ja milliste saavutusteni mõõdame päevi tulevikus, näitab aeg ja EM.
