fbpx

Kus mängida?

Kõik maakonnad
Harjumaa
Hiiumaa
Ida-Virumaa
Järvamaa
Jõgevamaa
Lääne-Virumaa
Läänemaa
Pärnumaa
Põlvamaa
Raplamaa
Saaremaa
Tartumaa
Valgamaa
Viljandimaa
Võrumaa
White Stripe Element

Ajalugu

Sulgpall maailmas

Sulgpalli ajalugu ulatub üle 3000 aasta tagasi, sellesarnast mängu harrastati juba Antiik-Kreekas ja Egiptuses. Hilisemal ajal Euroopas tunti sulgpalli laste hulgas nimede battledore ja shuttlecock all – selles mängus lõid kaks mängijat tillukeste reketitega sulgedega palli edasi-tagasi. Indias tunti sarnast mängu 18. sajandil nime poona all. Oma koloniaalvaldustest kojupöördunud Briti ohvitserid tõid sulgpalli India versiooni tagasi Euroopasse umbes 1860. Nad küll tutvustasid seda mängu oma sõpradele üsna usinalt, kuid tõsisemat huvi äratas sulgpall alles peale Beauforti hertsogi 1873. aastal oma Gloucestershires asuvas Badmintoni-nimelises maamajas korraldatud pidu. Tollal ei olnud sulgpallil veel oma nime, seda nimetati kui «Badmintoni mäng», millest hiljem kujuneski välja mängu ametlik ingliskeelne nimetus – badminton.

Kuni 1887. aastani mängiti Inglismaal sulgpalli Indiast pärit reeglite järgi. Need olid aga inglaste meelest vasturääkivad ja segadusseajavad. Kuna algselt väike sulgpallurite seltskond oli jõudsalt uusi liikmeid värvanud, jõuti 1887. aastal oma klubi – Bath Badminton Club, moodustamiseni. Ühena oma esimestest tegemistest standardiseeris klubi reeglid, tehes need sobivaks inglaslikule mõtteviisile. See tollal väljatöötatud eeskiri on siiani sulgpalli aluseks.

Inglismaalt levis sulgpall kiiresti Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning tegi suuri edusamme Euroopas edasiliikudes. Algselt vaid meeste poolt harrastatud mäng võitis kiiresti poolehoidjaid ka naiste hulgas ja edaspidi olid sulgpallurite hulgas võrdselt esindatud nii naised kui ka mehed.

Esimesed Üle-Inglismaalised meistrivõistlused meestele peeti 1899 ja naistest selgitati parim juba järgmisel, 1900. aastal. Need esimesed turniirid loeti siiski mitteametlikeks ja seetõttu tähistab aasta 1904 ametlikku vanima turniiri All-Englandi algust.

Esimene organiseeritud sulgpalliklubi Ameerika Ühendriikides asutati aastal 1878 New York’is (Badminton Club of the City of New York). See klubi tegutseb ilma vahepausideta tänapäevani ja on seega vanim tegutsev sulgpalliklubi maailmas.

Aastal 1934 moodustasid 9 maad – Kanada, Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales, Rahvusvahelise Sulgpalli Föderatsiooni (IBF, tänapäeval BWF), mille liikmeskond kasvas pidevalt aasta-aasta järel. Märtsis, 1939. a., otsustas IBF, et on käes aeg kutsuda ellu rahvusvahelised võistlused. Söör George A. Thomas, IBF-i president, pani võitjameeskonnale välja karika. Sõja tõttu lükkusid esimesed Thomas Cup matshid aastatele 1948-49. Rahvusvaheliste naiskondadele mõeldud sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950, kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja Mrs. H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi karikale (Uber Cup) toimus 1956/57. Sellest ajast on IBF-i korraldatavate maailma meistrivõistluste arv tõusnud: lisaks Thomas ja Uber Cup-le (mees- ja naiskondadele) ka maailma meistrivõistlused, Sudirman Cup (segavõistkonnade MM) ning Juunioride MM. Olümpiamängude kavva võeti sulgpall 1992. aastal Barcelonas.

Kuni 20. sajandi lõpuni mängiti sulgpalli valdavalt vaid süsteemis «kolmest parem», st. mängu võitmiseks pidi üks pool võitma kaks geimi. Üks geim mängiti 15 punktini, väljaarvatud naisüksikmängus, kus geim lõppes peale 11. punkti saamist. Geimi lõpus viigiseisul 14:14 (10:10) võis servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kolme punkti võiduni.

21. sajandil muudeti sulgpalli punktisüsteemi, sooviga muuta see pealtvaatjatele ja televaatajatele arusaadavamaks ja atraktiivsemaks. Kui eelnevalt sai punkte enda servi korral, siis nüüd kaasneb iga veaga punkt. Endiselt jätkati võitja selgitamist põhimõttel kolmest geimis parim, kuid geime mängitakse 21 punktini.

Sulgpall Eestis

Esimese Eesti Vabariigi ajast on teada, et sulgpalli mängiti Tallinna Kommertskoolis, ilmselt kehalise kasvatuse tunnis. Mänguks vajalik varustus – reketid, pallid ja võrk – laenutati tolleaegsest Inglise saatkonnast.

Sulgpalli edasine levik Eestis oli tihedalt seotud selle mängu levikuga toonases NSVL-s. Aastal 1957 peeti Moskvas ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste festivali raames esimesed suuremad sulgpallivõistlused NSVL-s. 1963. aastal asutati NSV Liidu Sulgpalli Föderatsioon ja peeti esimesed üleliidulised meistrivõistlused.

Eestisse jõudis sulgpall sellel samal 1957. aastal, kui Moskvas kingiti Johan Lõssovile komplekt sulgpallivarustust (Aasia üliõpilaste poolt). Tuntud korvpallur ja treener töötas tollal TPI-s, kus ta kingiks saadut ka üliõpilastele kasutada andis. Võimalusest tegeleda uue sportmänguga haaras kinni TPI kehalise kasvatuse õppejõud Harri Erm, kes asus tudengitele läbi viima sulgpallitreeninguid. Esimesed võistlused Eestis toimusid 1963. aastal TPI lahtiste võistlustena. Üleliidulistest võistlustest võtsid Eesti sulgpallurid esmakordselt osa 1964. aastal.

1964. aastal asutati Eesti NSV Sulgpalliföderatsioon (muudeti Eesti Sulgpalliföderatsiooniks 25.10.1989). Aastal 1965 viis oma võistluse läbi ka Tallinna Lastestaadion, millest võtsid osa ka hiljem NSVL-s medaleid võitnud õed Reet ja Riina Valgmaa, kes mängisid noormeeste vastu.

1965. aastal, toimusid Tallinnas Luise tänava võimlas ka esimesed Eesti Meistrivõistlused sulgpallis. Võitsid Jüri Tarto ja Helle-Mall Pajumägi. Kõigi Eesti meistrite nimed alates esimestest meistrivõistlustest leiad siit.

1965. aastal toimus ka esimene Eesti-Läti-Leedu kolmikkohtumine sulgpallis (Balti matš). Esimesel kolmel aastal leppis Eesti seal kolmanda kohaga, esimene võit naabrite üle saavutati aastal 1968, kui koondisse kuulusid Skaidrite Nurges, Reet Valgmaa, Riina Valgmaa, Jüri Tarto, Raivo Kristjanson ja Jaak Nuuter. Esimesed Eesti Noorte Meistrivõistlused sulgpallis toimusid aastal 1968 Tallinnas, mängiti kolmes vanuseklassis.

Läbi aegade on Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt enim medaleid võitnud Mare Pedanik (Reinberg) – 39, sh. 21 kuld-, 12 hõbe- ja 6 pronksmedalit. Enim meistritiitleid on Reet Valgmaal – 30 (medaleid kokku 34). Meestest on enim medaleid võitnud juba meie juurest lahkunud Jaak Nuuter – 33, sh. 14 kuld-, 7 hõbe- ja 12 pronksmedalit. Meestest on enim järjestikkuseid meistritiitleid, 14, võitnud Raul Must üksikmängus.

Sulgpalli olümpiadebüüdil 1992. aastal Barcelonas mängis USA võistkonnas väliseestlane Cris Jõgis, kes on mitmekordne USA sulgpallimeister.

Nii Rahvusvahelise Sulgpalliföderatsiooni (BWF) kui ka Euroopa Sulgpalliföderatsiooni (BEC) liige on Eesti Sulgpalliliit aastast 1992.

Esimese tiitlivõistluste medali võitsid Eestile Kristin Kuuba ja Helina Rüütel Juunioride Euroopa meistrivõistlustel paarismängus 2015. aastal Poolas Lubinis.

Täiskasvanute seas tõi esimese tiitlivõistluste medali Raul Must Euroopa Mängudelt 2019. aastal, kui võitis üksikmängus pronksi.