Eesti sulgpalli juunioride koondist juhib treener Mihkel Talts. Tema õpilased on tänaseks jõudnud esimeste märkimisväärsete tulemusteni rahvusvahelisel areenil. Mis Mihklit noore treenerina selle töö juures hoiab ja motiveerib tippsporti pürgijatega tegelema?
Kuidas jõudsid ise sulgpalli juurde?
Alustasin sulgpalliga 10-aastaselt Nõo Sulgpalliklubis Mart Mäeranna käe all. Jõudsin sulgpallini läbi peretuttava Helen Klaosi (endise nimega Reino, mitmekordne Eesti paarismängu meister ja endine koondislane). Kui nägin kunagi väiksena tema kodus külas käies palju medaleid ja karikaid, tahtsin ka endale sellist kogumit. Nüüdseks on mul erinevatelt turniiridelt kapp medaleid ja karikaid täis. Enne sulgpalliga alustamist mängisin neli aastat jalgpalli FC Elvas, korvpalli Nõo korvpalliklubis ning käisin samal ajal ka Tartus muusikakoolis.
Millised on su olulisemad saavutused mängijana?
Olen korduvalt tulnud Eesti noorte meistriks erinevates vanuseklassides nii üksik-, sega-, kui ka meespaarismängus. Täiskasvanute klassis olen hiljem saavutanud kaks korda Eesti meistrivõistlustel meeste paarismängus teise koha.
Miks alustasid treeneritööga?
Lühidalt öeldes 17-aastasena arstidelt saadud diagnoosi tõttu sain tagasiside, et suurtel mahtudel treenimine seab minu tervise tulevikus suurde ohtu ning pidin võtma vastu otsuse, et teen edaspidi sporti oma lõbuks, harin end igapäevaselt ja aitan neid, kes tahavad spordis tulemust teha. Tundub, et sportimine on mul geenides, sest olen kasvanud üles suguvõsas, kus paljud on teinud noorena sporti ja võtnud seda tõsiselt. Seda näitab ka tõik, et minu vanaonu, Jaan Talts, on olümpiavõitja. Olen ka ise terve elu tundnud huvi kõikvõimalike erinevate spordialade ja maailma parimate sportlaste ning treenerite vastu.
Kuidas su treenerikarjäär on kulgenud?
Võin öelda, et minu treenerikarjäär on liikunud tõusvas suunas. Töötan hetkel Tartu Sulgpalliklubis Triiton, kust on sirgunud palju silmapaistvaid mängijaid. Alustasin umbes 8 aastat tagasi U13 vanuses mängijatega, kes on praeguseks juba täiskasvanud ja saavutanud palju häid tulemusi nii rahvusvahelistel turniiridel kui ka Eesti meistrivõistlustel. Eks ikka on nii, et spordis liiguvad mängijad aeg-ajalt edasi kas teistesse klubidesse või gruppidesse ja siis tuleb uusi talendikaid noori peale. Tunnen, et olen praeguste noortega teinud head tööd ja plaan on nendega koos edasi liikuda ning toetada neid ka täiskasvanute klassis. Hetkel olen ka Eesti Sulgpalliliidu U17 ja U19 koondiste peatreener, kus on paljud just Triitoni klubi mängijad.
Mis sind treeneritöö juures kõige enam köidab?
Mind köidab treeneritöö juures kõige enam võimalus olla osa sportlase arengust – mitte ainult mängijana, vaid ka inimesena. Mulle pakub rahulolu see, kui näen, kuidas noored samm-sammult arenevad, õpivad raskustega toime tulema ja saavutavad eesmärke, mille nimel oleme koos töötanud. Hindan väga protsessi juhtimist – ühest küljest on vaja pikaajalist plaani, teisest küljest paindlikkust iga sportlase eripärade ja vajaduste mõistmisel. Lisaks annab treeneritöö mulle võimaluse pidevalt ise õppida, otsida uusi lahendusi ja jagada kogemusi. Suurim väärtus minu jaoks on aga see, et saan aidata kujundada sportlase iseloomu, enesekindlust ja tööharjumust, mis jäävad nendega terveks eluks.
Mida soovid treenerina oma õpilastele edasi anda?
Treenerina pean kõige olulisemaks väärtusi, mis aitavad noortel kasvada nii heaks sportlaseks kui ka inimeseks. Esmalt rõhutan austust – nii iseenda, kaaslaste kui ka vastaste vastu. Teiseks pean oluliseks distsipliini ja tööharjumust – edu sünnib järjepidevast pingutusest ja ebamugavustsooniga peab harjuma, sest just seal toimub areng. Samavõrd tähtis on meeskonnatunne ja üksteise toetamine, sest sport ei ole ainult individuaalsed tulemused, vaid ka koostöö ja ühiselt kogetud emotsioonid. Lõpuks tahan anda edasi mõtteviisi, et igast väljakutsest ja kaotusest saab õppida, ning et sport on koht, kus kujunevad oskused ja hoiakud, mis aitavad elus laiemalt hakkama saada.
Kas sul on treenerina eeskujusid ja mida oled neilt õppinud?
Ma ei oska välja tuua ühte kindlat eeskuju, kuid kindlasti on palju sportlasi ja treenereid, kelle töö ja käekäik on mind inspireerinud ning kellelt olen ammutanud teadmisi. Näiteks sportlastest Cristiano Ronaldo, Roger Federer, Rafael Nadal ja Kobe Bryant – nende tööeetika, distsipliin ja sihikindlus on suurepärased eeskujud. Treeneritest olen õppinud Jürgen Kloppilt, Greg Popovichilt ja Steve Kerrilt, kuidas kombineerida kõrgeid ootusi ja inimlikku lähenemist, et aidata sportlastel kasvada nii mängijana kui ka inimesena. Need on vaid mõned näited, kuid kõik, keda jälgin, on aidanud mul kujundada oma arusaama heast treeneritööst.
Millest sinu arvates mõjutab seda, kas noor sportlane suudab tipus läbi lüüa?
Minu hinnangul sõltub noore sportlase tipptasemel edu mitmest tegurist. Esiteks tööeetika ja järjepidevus – pühendumine treeningutele ja pidev enesearendamine on vältimatud. Teiseks talent ja tehnilised oskused, mis annavad aluse, kuid üksi tipptaset ei taga. Kolmandaks vaimne tugevus ja sisemine motivatsioon – suutlikkus tulla toime surve, ebaõnnestumiste ja väljakutsetega. Samuti on tähtis toetav keskkond: treenerid, pereliikmed ja meeskond, kes pakuvad juhendamist, usaldust ja tuge. Lõpuks mängib rolli ka õige ajastus ja võimaluste ärakasutamine – õiged turniirid, mentorid ja kogemused.
Kui kiiresti näed treenerina noorte puhul, kellel on eeldusi väga heaks mängijaks saada?
Tugevate eeldustega mängijad eristuvad tavaliselt juba esimestel aastatel treeningutel oma tehnika, mängulise mõtlemise ja pühendumusega, kuid tipptasemel mängijaks kujunemine nõuab aega ja järjepidevat tööd.
Meie U17–U19 koondise mängijatest on igaühel tugevused erinevates valdkondades – mõnel parem vastupidavus, teisel tugevam tehnika või oskus mängu lugeda ja väljakul mõelda, mõni on vaimselt tugevam või enesekindlam. Kõige kõrgematele kohtadele jõudmiseks peab iga mängija teadlikult tegelema oma nõrkustega ja neid järjepidevalt arendama.
Mis sinu arvates aitaks kaasa sellele, et rohkem noori treeneritöö juurde jõuaks?
Noori saaks treeneritöö suunas innustada mitmel moel. Esiteks on oluline, et nad näeksid treeneri töö tegelikku mõju – kuidas saab aidata sportlastel areneda, saavutada eesmärke ja kasvada. Kui noor kogeb, et tema panus loeb ja tulemused on nähtavad, suureneb motivatsioon selles valdkonnas tegutseda. Teiseks on tähtis pakkuda häid õppimis- ja arenguvõimalusi: mentorlust, koolitusi ja praktilisi kogemusi, mis annavad kindlustunde ning aitavad treenerina professionaalselt kasvada. Kolmandaks, motiveerivaks teguriks on töökeskkond ja tunnustus – noored tahavad tunda, et nende panust hinnatakse ja et treeneritöö on väärtustatud ja austatud elukutse. Kui need komponendid kokku saavad, on suurem tõenäosus, et noored valivad treeneritöö ja leiavad selles pikaajalise rahuldust pakkuva karjääri.
Foto: Kristi Kuuse
