fbpx

Kus mängida?

Kõik maakonnad
Harjumaa
Hiiumaa
Ida-Virumaa
Järvamaa
Jõgevamaa
Lääne-Virumaa
Läänemaa
Pärnumaa
Põlvamaa
Raplamaa
Saaremaa
Tartumaa
Valgamaa
Viljandimaa
Võrumaa
White Stripe Element

Jüri Tarto – austatud nii mängija, treeneri kui ka inimesena

19.11.2020

Jüri Tarto – austatud nii mängija, treeneri kui ka inimesena

Jüri Tarto on treener, kellel on olemas see “je ne sais quoi”, mis teeb ta nii karismaatiliseks, armastatuks ning lugupeetuks. Ta on mõjutanud sadu noori valima elus sulgpalli, süstinud nendesse eneseusku ja kasvatanud üles korralike väärtustega head inimesed. Paljud Jüri õpilased on öelnud, et Jüri mõju nende “inimeseks kasvamisel” on olnud mingil ajahetkel olulisem kui nende vanemate oma. Ta on treener, kelle trennidest ilma mõjuva põhjuseta ei puuduta ning kes on igal aastal soojalt oodatud oma endiste mängijatega ühisele jõuluõhtusöögile. Meil avanes võimalus sellele legendile mõned küsimused esitada.

Jüri Tarto aastal 1966 ja aastal 2020.

Räägi endast – kus sündisid, milline oli su lapsepõlv ja kuidas tekkis huvi sulgpalli vastu.
Sündisin 20. septembril 1942, Tallinnas. Lapsepõlv oli mul tore – kuni 10. eluaastani harrastasin nö hoovisporti. Esmalt proovisin kätt tennises, mille juurde sattumine oli puhas juhus, kui meie kõrvalkorterisse kolis Evald Kree. Juba siis oli ta tunnustatud tennisetreener ning tema mõjutusel läksid kõik meie hoovi poisid tema juurde “Dünamosse” trenni. Tennist mängisin 12 aastat kuni õlavigastuseni, olin siis 22. aastane.

Ka sulgpalli juurde sattumine oli juhuslik. Töötasin Tallinna Linna Inventariseerimise Büroos, kui töö kaudu sattusin sportlikule sõpruskohtumisele, kus ühe spordialana oli kavas ka sulgpall. Otsutasin proovida, kuid pean tunnistama, et läksin sulgpalli mängima kerge üleolekuga. See suhtumine maksis mulle muidugi kohe kätte, sest sain kõvasti vastu näppe! Kaotasin TPI õppejõule Lembit Tammele 0:2 (0:15 ja 0:15) ning alles siis jõudis mulle kohale, kui erinevad on tennis ja sulgpall – et tegemist ei olegi “rannas kõksimisega”. Alates sellest saatuslikust võistlusest aastal 1964 olen olnud lojaalne sulgpallile. Ja seda kuni tänaseni – kokku 56 aastat.

Alates sellest saatuslikust võistlusest aastal 1964 olen olnud lojaalne sulgpallile. Ja seda kuni tänaseni – kokku 56 aastat.

Millal treeneriks hakkasid – kuidas ja miks see juhtus?
Treeneriks hakkasin aastal 1976. Sellel aastal valmis Sakus uus koolimaja koos suure võimlaga ning sinna hakati otsima inimesi, kes noortega vabal ajal tegeleksid. Ja jõuti ka minuni ning otsustasin treenerina kätt proovida. Kokku kulges mu elu sellises rütmis 15 aastat, et päeval töötasin insenerina Maaviljeluse Instituudi Erikonstrueerimise Büroos ning õhtuti andsin Saku koolimajas trenne.

“Kokku kulges mu elu sellises rütmis 15 aastat, et päeval töötasin insenerina Maaviljeluse Instituudi Erikonstrueerimise Büroos ning õhtuti andsin Saku koolimajas trenne.”

Mind motiveeris toona treeneritööle “jah” sõna ütlema soov saada vastu kehakultuuri kõrgharidusega treeneritele Koit Murule ja Mart Siliksaarele. 5 aastat peale treeneritööga alustamist, aastal 1981, sain maitsta ka treenerikarjääri esimesi vilju – vabariigi noortemeistriks tuli sakukas Aleksander Matin. Minu parim aasta treenerina oli 1987, kui kõikide vanuseklasside (A: U-18, B: U-16, C: U-14 ja D: U-12) poiste üksikmängu meistritiitlid tulid Sakku (Kalle Aarma, Martin Paide, Tanel Talts ja Meelis Maiste). Sellise tunde kogemisel saad aru, miks treeneritöö nii hästi maitseb. Seda on tegelikult raske kirjeldada.

Täna, 2020. aastal, olen treenerina aktiivne Viimsi Sulgpalliklubis, Sulgpalliklubis Drive ja Sulgpalliklubis Tallinna Kalev, kus näiteks minu treeningutel osalevad ka vennad Tanel ja Taimar Talts, kelle treenimist alustasin Sakus aastal 1980. See on puhas rõõm!

Millal oli sinu enda esimene võistlus sulgpallurina?
Mäletan seda hästi, sest see toimus minu sünnipäeval – 20. septembril 1964 Tallinna Kalevi Tõnismäe spordibaasis. Tegemist oli algajate turniiriga, kus mängiti kahel väljakul ning finaalis kaotasin Raivo Kristiansonile 0:2. Raivoga oleme tänaseni sõbrad, kuigi toona olime üksikmängus rivaalid. Samas mängisime koos ka meespaari ja tulime 1965. aastal ka esimesteks meespaari meistriteks. Mängijana olin aktiivne aastatel 1964-1984 (sellel aastal tulin koos Raivoga meespaaris veel ka pronksile) ning Eesti koondises mängisin alates 1965. aastast.

Jüri Tarto ja Raivo Kristianson aastal 1965. Sõbrad, rivaalid ja paarismängupartnerid.

“Mängijana olin aktiivne aastatel 1964-1984 ning Eesti koondises mängisin alates 1965. aastast.”

Kõige erilisem koht, kuhu sa ise sulgpallurina / treenerina sattunud oled?
Kõige, kõige erilisema mulje sain 1967. aastal oma esimesest võistlusreisist Soome, kui toimus sõpruskohtumine Tapion Sulka klubi vastu. Mul oli tunne nagu oleksin sattunud sõna otseses mõttes teise maailma – maailma, kus ma ei osanud istuda ega astuda. See reis on mul tänaseni detailideni meeles.

Sõpruskohtumine Tapion Sulka klubiga aastal 1967.

Mis teeb sinu kui treeneri arvates mängijast mängija?
Sulgpalluril, nagu igal sportlasel, on vaja omada kolme põhiomadust:
1) Organismi energiatootmine: aeroobne, anaeroobne
2) Lihased ja innervatsioon: jõud, kiirus, tehnika, taktika
3) Psühholoogilised omadused: tahtejõud, kontsentratsioon, motivatsioon

Seega, kokku üheksat omadust. Ühe omaduse puudumist ei saa asendada teise omadusega. Need omadused on osaliselt kaasasündinud ja teatud määral ka arendatavad treenimise abil. Küll aga on võimalik kõiki omadusi mõjutada. Kui treener suudab kõik need omadused koos toimima panna, siis on tegemist tippsportlase materjaliga.

Mis teeb sinu kui treeneri arvates treenerist treeneri?
Treeneri parimad “töövahendid” on loomulikult tema erialased oskused ning lisaks ka inimlikud omadused: koostööoskus, võrdse kohtlemise oskus, teisi austav käitumine, uuendusvõime, otsustusvõime ning elluviimisoskus. Alati on abiks ka talupojamõistus ning treener peab aru saama, et treenimisel tuleb võtta sportlast kui tervikut – inimest, kellel on oma taust, tunded, elukeskkond, sõbrad, hobid ja ka nõrkused.

“Treenimisel tuleb võtta sportlast kui tervikut – inimest, kellel on oma taust, tunded, elukeskkond, sõbrad, hobid ja ka nõrkused.”

Kuidas õpetada noortele ebaõnnestumistega toimetulemist?
Sporti on paraku sisse kirjutatud, et keegi alati võidab ja keegi kaotab. Mina soovitan jätta esmalt mängija rahunema ning mõne aja möödudes minna ja küsida, mida ta arvab kaotatud mängust. Oluline on leida koos sellest mängust ka positiivset ja rääkida läbi, mis õnnestus. Selgitada, et tegelikult annab ju parima õppetunni kaotus. Nagu vanasõnagi ütleb “Harjutamine teeb meistriks!” Kõlab klišeena, aga nii see on.

Kellega tegevmängijatest sooviksid ise paari või segapaari mängida?
Sa nüüd ootad minult kindlat nime, eks? Vastan siis nii – minu mängimised on tänaseks mängitud, aga hea on mängida sellise partneriga, kes talub hästi pinget ja kellega on hea vaimne klapp.

“Hea on mängida sellise partneriga, kes talub hästi pinget ja kellega on hea vaimne klapp.”

Mis motiveerib sind siiani treeneriks olemast?
Motiveerib hoolealuste head tulemused võistlustel. Ma ei salga seda, et olen selline treener, kes treenib heade tulemuste nimel.

“Ma ei salga seda, et olen selline treener, kes treenib heade tulemuste nimel.”

Sinu parim mälestus seoses sulgpalliga?
1968 aasta. Parim mälestus mängijana, kui võitsime esmakordselt Balti Karika (praeguse nimega Balti Matš). Võistkonda kuulusid Riina Valgmaa, Reet Valgmaa, Skaidrite Nurges, Raivo Kristianson, Jaak Nuuter ja Jüri Tarto.
1999 aasta. Treenerina koos Katrin Kuusega toimunud Euroopa U-17 võistkondlikel meistrivõistlustel saavutatud III koht. Võistkonda kuulusid Gert Künka, Indrek Jaal, Juri Mihhailov, Toomas Erik, Kati Tolmoff, Kai-Riin Saluste, Helen Reino ja Johanna Irve.
2006 aasta. Treenerina koos Aigar Tõnusega toimunud Finlandia Cup võistlusel saavutatud I koht. Võistkonda kuulusid Karoliine Hõim, Sandra Kamilova, Stina Viljus, Raul Must, Ants Mängel ja Margus Metsküla.
2007 aasta. Treenerina koos Aigar Tõnusega toimunud Euroopa B grupi võistkondlikel meistrivõistlustel Helvetia Cup saavutatud III koht. Võistkonda kuulusid Kati Tolmoff, Kai-Riin Saluste, Raul Must, Ants Mängel ja Rainer Kaljumäe. (See pronksmedal oli toona iseseisva Eesti sulgpalli suurim saavutus läbi aegade, mis andis Eestile võimaluse edaspidi osaleda suurte Euroopa sulgpalliriikide kõrval Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel).

Milline on ideaalne mängija trennis?
Mängija, kes võtab treeningust tõsiselt osa. Trenni võib teha naeru ja lustiga aga minu ootus on, et mängija on trennis 100% kohal.

Mis põhimõtet treenerina jälgid?
Minu jaoks on oluline, et ma olen treener, mitte teener. Ma kehtestan ennast läbi aususe ning pean oluliseks elada ka treenerimulli välist elu. Muu elu olemasolu on vajalik ka minu mängijatele.

“Minu jaoks on oluline, et ma olen treener, mitte teener.”

Miks sa sulgpalli armastad?
Vastan Helmut Valgmaa sõnadega “Sulgpall on suurepärane!”

ANKEET

  • Raamat öökapil: Mihkel Tiks “Korvpalliromaan”
  • Muusika, mida kuulad: Klassikalist muusikat ja džässi, mida pakub muusikakanal Mezzo
  • Mängija, keda imetled: Einar Veede
  • Lemmiktegevus lastelastega: Iga lastelastega veedetud hetk on hindamatu väärtusega!
  • Lemmiklöök: Kiire tilk
  • Lemmiksöök: Kalatoidud ja praekartul
Scroll to top