Sulgpalli ajalugu maailmas

Sulgpalli ajalugu ulatub üle 3000 aasta tagasi, sellesarnast mängu harrastati juba Antiik-Kreekas ja Egiptuses. Hilisemal ajal Euroopas tunti sulgpalli laste hulgas nimede battledore ja shuttlecock all – selles mängus lõid kaks mängijat tillukeste reketitega sulgedega palli edasi-tagasi. Indias tunti sarnast mängu 18. sajandil nime poona all. Oma koloniaalvaldustest kojupöördunud Briti ohvitserid tõid sulgpalli India versiooni tagasi Euroopasse umbes 1860. Nad küll tutvustasid seda mängu oma sõpradele üsna usinalt, kuid tõsisemat huvi äratas sulgpall alles peale Beauforti hertsogi 1873. aastal oma Gloucestershires asuvas Badmintoni-nimelises maamajas korraldatud pidu. Tollal ei olnud sulgpallil veel oma nime, seda nimetati kui «Badmintoni mäng», millest hiljem kujuneski välja mängu ametlik ingliskeelne nimetus – badminton.

Kuni 1887. aastani mängiti Inglismaal sulgpalli Indiast pärit reeglite järgi. Need olid aga inglaste meelest vasturääkivad ja segadusseajavad. Kuna algselt väike sulgpallurite seltskond oli jõudsalt uusi liikmeid värvanud, jõuti 1887. aastal oma klubi – Bath Badminton Club, moodustamiseni. Ühena oma esimestest tegemistest klubi standardiseeris reeglid, tehes need sobivaks inglaslikule mõtteviisile. See tollal väljatöötatud eeskiri on siiani sulgpalli aluseks. Aastal 1895 moodustati Inglise Sulgpalli Assotsiatsioon, mis pani end maksma üle klubide. Uus seltskond vaatas üle ka reeglid, mis peale täiendamist ja parandamist said aluseks üle maailma levimahakanud mängule nimega sulgpall.

Inglismaalt levis sulgpall kiiresti Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning tegi suuri edusamme Euroopas edasiliikudes. Algselt vaid meeste poolt harrastatud mäng võitis kiiresti poolehoidjaid ka naiste hulgas ja edaspidi olid sulgpallurite hulgas võrdselt esindatud nii naised kui ka mehed.

Esimesed Üle-Inglismaalised meistrivõistlused meestele peeti 1899 ja naistest selgitati parim juba järgmisel, 1900. aastal. Need esimesed turniirid loeti siiski ebaametlikeks ja seetõttu tähistab aasta 1904 ametlike All-England-matside algust. Sulgpalli populaarsuse kasvu Briti saartel iseloomustab fakt, et 1920. aastal oli seal 300 sulgpalliklubi, 1930. aastal umbes 500 ja varsti peale II Maailmasõja lõppu juba üle 9000 klubi.

Esimene organiseeritud sulgpalliklubi Ameerika Ühendriikides asutati aastal 1878 New York’is (Badminton Club of the City of New York). See klubi tegutseb ilma vahepausideta tänapäevani ja on seega vanim tegutsev sulgpalliklubi maailmas.

Aastal 1934 moodustasid 9 maad – Kanada, Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales, Rahvusvahelise Sulgpalli Föderatsiooni (IBF), mille liikmeskond kasvas pidevalt aasta-aasta järel. Märtsis, 1939. a., otsustas IBF, et on käes aeg kutsuda ellu rahvusvahelised võistlused. Söör George A. Thomas, IBF-i president, pani võitjameeskonnale välja karika. Sõja- ja pärastsõjaaegse sulgpallipuuduse tõttu lükkusid esimesed Thomas Cup matshid aastatele 1948-49. Rahvusvaheliste naiskondadele mõeldud sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950, kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja Mrs. H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi karikale (Uber Cup) toimus 1956/57. Sellest ajast on IBF-i korraldatavate maailmamastaabis turniiride arv tõusnud seitsmeni: lisaks Thomas ja Uber Cup-le (mees- ja naiskondadele) ka Maailma Meistrivõistlused, Sudirman Cup (segavõistkonnad), Juunioride MM, Maailma GP-finaal ja Maailma Karikavõistlused. Täieõiguslikuks olümpiaalaks sai sulgpall 1992. aastal Barcelonas, Hispaanias.

Tänapäeval eksisteerib justkui kahte sorti sulgpalli. Ühte neist mängitakse aedades ja piknikel, teist, võistluspordina tuntud sulgpalli, aga spetsiaalsetes sisehallides tehniliselt väga kõrgetasemelise varustusega.

Moodsad sulgpallireketid on carbon-grafiidi, keraamika, alumiiniumi ja terase erinevates proportsioonides sulamid, mis on väga kerged (

Sulgpall meenutab väheke nii tennist kui ka võrkpalli. Seda mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.

Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda). Punkti võib võita vaid serviv pool (nagu võrkpallis enne selle viimaseid reeglimuudatusi) – kui servinud pool eksib, läheb servimisõigus üle vastaspoolele; kui eksib aga servi vastuvõttev pool, võidab servija punkti ja võib jätkata servimist.

Kuni 20. sajandi lõpuni mängiti sulgpalli valdavalt vaid süsteemis «kolmest parem», st. mängu võitmiseks pidi üks pool võitma kaks geimi. Üks geim mängiti 15 punktini, väljaarvatud naisüksikmängus, kus geim lõppes peale 11. punkti saamist. Geimi lõpus viigiseisul 14:14 (10:10) võis servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kolme punkti võiduni, st. kas geim lõppes endiselt peale ühe poole 15. (11.) punkti saavutamist või jätkati mängu kuni üks pooltest oli võitnud 17 (13) punkti.

Juba 1999. aastal hakati katseliselt rakendama uut, eelkõige televisiooniülekannetele sobivamat, süsteemi – mängu võitmiseks on tarvis võita kolm geimi, kusjuures üks geim mängitakse 7 punktini (geimi lõpus viigiseisul 6:6 võib servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kahe punkti võiduni). Maailmameistrivõistlustel peaks uus süsteem esmakordselt kasutust leidma 2002. aastal.